Kas hirm selle ees, et ma ehk käitun valesti... löön suurepärase ukse pooleldi või päris kinni.. on saatnud mind liiga kaua? Kas hirm on põhjendatud või on see ainult minu sees.. ma tean, et selle tegemine või sulgemine pole ainult minu teha, kuid hetkel tundub, et ma kardan liialt seda, kui see peaks juhtuma.. ning kas see tegelikult ka juhtub..
Ma tean, et emotsionaalselt tegelikult ei muutu mitte midagi, olukord jääb samasuguseks - Kõik on ja jääb seotuks ja tähtsus tegelikult ei vähene absoluutselt, pigem muutub see olulisemaks ja puhtamaks.. nagu seda ütles K. Komisarov Liivi etenduse kohta... ühe persega ei saa istuda kahel toolil... asjad ei käi nii.
Naljakas on see, et ma ei avanud eile mitte ühtegi ust vist, kuigi mul on tunne, et ühe siiski lõin natuke rohkem veel kinni.. ma ei tea.. ma olen segaduses...
See on hetkel pea sees
Kunagi olid, mul jalad haiged ja paistes... raske oli kõndima hakata, aga kui juba sai liikuma siis läks paremaks... kas nüüd läheb sama moodi?
On sellel ka mingisugune tegelik väärtus peale pingule tõmmatud keelte maha kerimisel.. Kas see võib olla nagu kaks magnetit.. mida kaugemale läheb üks teisest seda kergemaks mingist punktist on mõlemal?
Mul on tegelikult suur segadus ja raske on ka..
Kas teo kaudne võimalikus muudab teo tehtavaks ja teostatuks? kas Karistus määratakse teo või idee eest? mulle endale tundub, et määrasin selle endale ilma teota.