Nii laupäeva õhtust olen voodirežiimil ja elu on võtnud mõne pöörde...
Tundub, et kogu viimase aja tervise rikete taga ei ole mitte külm talv, vaid minu idootne soov asju liiga palju ettevõtta.
Ehk ma olen suhteliselt sügaval depressiooni ja masenduse sees - tean et see ei kõla nagu mina, aga see olen..
Ma otsustasin hetkel, et asju saab teistmoodi lahendada... ma võtan ennast paljust vabaks. Tean et see kõlab kui põgenemine aga igaüks, kes nii tahab väita võib ennast põlema panna (ma ärritun väga kiirelt hetkel... juba suvaline kõne võtab silme ees mustaks...
Nüüd siis saab nii nagu Tootsile öeldi... et kui kõike ei jõua siis tee pool, aga tee hästi.. ja nii ma teengi
Aitab:
1)Koolist (ei suuda lihtsalt teist täisaega sinna panna) (võite mind nüüd risti lüüa, aga mul suva vähemalt hetkel)
2)Teatrist- ma ei tunne ennast enam loominguliselt ja ei suuda midagi uut teha... tundub nagu suur kohustus.... minu Siirad vabandused --- "Sild" tuleb kooliteatrite festil välja aga edasi võin nõu anda vms....ei suuda lihtsalt
Töö on ainuke asi mille täies mahus alles jätan - sest süüa on vaja ja võlad vajavad maksmist..
Muude asjade kohta ei oska enam öelda.. ehk see nädal näitab, mis saama hakkab..
kui asjad muidugi ei parane, tuleb vist midagi päriselt ettevõtta...
Mari.. tänan, et aitasid need jubedad hetked alguses üle elada....
hetkel maandan ennast pisi raamatu algega a soovist Roadtripile minna...
Jään Ellu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar